Kogukonnad kriisiks valmis: koostööpäeval sündisid ettepanekud riigile ja omavalitsustele

26. septembril kogunesid Tallinnas Tallink Spa Hotellis 92 osalejat: vabaühenduste juhid, kogukonna eestvedajad, eksperdid, noored ning kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori esindajad kogukonna arengu- ja koostööpäevale „Üks keel, üks meel ja ühiskond“. Päeva keskmes oli küsimus, kuidas erinevad kogukonnad saavad paremini koos tegutseda, üksteist mõista ja ühiste eesmärkide nimel koostööd teha ning kuidas olla koos valmis ka kriisideks.

Päeva avasid peakõnedega Tartu Ülikooli professor Triin Vihalemm ja Sisekaitseakadeemia esindaja Häli Allas. Päeva jooksul toimusid praktilised koolitused ja töötoad vabaühenduste arendamise, kogukondliku koostöö ja digioskuste teemadel. 

Maailmakohvik: mis kriisis päriselt ei tööta?

Päeva südameks oli maailmakohvik „Kogukondade säilenõtkus ja turvalisus kriiside ajal“. Osalejad arutasid laudades, mida inimesed, kogukonnad ja vabaühendused vajavad, et kriisideks paremini valmis olla, ning mida peaksid riik ja kohalikud omavalitsused tegema teisiti. Eesmärk ei olnud leida ideaalset lahendust, vaid koguda praktilisi tähelepanekuid inimeste endi kogemusest.

Kõige tugevamalt tuli esile info. Paljud ei tea, kust saab kriisi ajal õiget ja kontrollitud infot, eriti olukorras, kus infot on palju ja sotsiaalmeedias levivad kuulujutud ja valeuudised. Sotsiaalmeedia on inimeste jaoks sageli esimene infokanal, kuid info on killustunud ning keele- ja erivajadused võivad takistada selle mõistmist. Osalejad rõhutasid, et kriisiinfo peaks jõudma kõigini kiiresti ja korraga eesti, vene ja inglise keeles ning mitme kanali kaudu: SMS, sireen, televisioon, raadio ja internet. Kui sidekanalid on maas, peaks igaüks teadma oma kogukonnas füüsilist kohta, kus infot jagatakse. Murena toodi välja ka see, et öösel saabunud ohuteavitus ei pruugi magavat inimest äratada.

Teiseks suureks teemaks olid teadmised ja oskused. Inimestel puudub sõjakogemus ning sageli ei teata, mida varjumine tegelikult tähendab, kus asuvad varjendid, millised on evakuatsiooniplaanid ja mida teha, kui side kaob. Osalejad soovisid rohkem lihtsaid ja praktilisi koolitusi, plakateid ja näidiseid selle kohta, kuidas kriisis käituda ning kriisikomplektide jagamist.

Kolmandaks räägiti naabritest ja abivajajatest. Suurlinnades ei tunta sageli oma naabreid ega teata, kelle poole pöörduda. Osalejate ettepanek oli, et igas korteriühistus võiks olla kriisiolukorra kontaktisik, kes jagab infot, suunab inimesi ja teab, millised eakad või puudega inimesed majas abi vajavad. Samuti tõsteti esile tasuta hädaabinupu vajadus üksi elavatele pensionäridele ja erivajadusega inimestele ning küsimuse, kuidas nemad kriisis varjuvad ja abi saavad.

Lisaks arutati vabatahtlike ja noorte rolli. Vabatahtlikud ei tea sageli, kuidas kohalikul tasandil kriisivalmidusse panustada ning noorte kaasamiseks on vaja noored ja omavalitsused rohkem kokku tuua. Osalejad tundsid puudust otsesuhtlusest riigiasutuste ja inimeste vahel ning tõid välja, et kriisis on lisaks infole murekohaks ka rahaline toimetulek.

Päeva teises pooles arutasid osalejad ka seda, mida nad saavad ise oma kogukonna heaks teha ning pakkusid välja väikesi algatusi, mida saab koostöös ellu viia. Parimate ideede käivitamiseks on kavandatud väike toetusfond.

Mis saab edasi?

Sündmusel kogutud sisend edastatakse Siseministeeriumile ning teadmiseks Päästeametile, Häirekeskusele, Riigikantseleile, Sisekaitseakadeemiale ja kohalikele omavalitsustele. Nii jõuavad kogukondade praktilised kogemused nendeni, kes elanikkonnakaitset ja kriisikommunikatsiooni kujundavad.

Täname kõiki esinejaid, koolitajaid ja osalejaid ning partnereid Peace Child Eestit ja Tallinna Haridusametit. Kogukonna arengu- ja koostööpäev toimus programmi „Üle-eestiline kogukondade koostöö ja säilenõtkuse nädal 2026“ raames, mida toetab Briti Nõukogu Eestis sotsiaalse sidususe toetamiseks Digital Citizens programmi raames.